ARHITEKTUUR
Kreeka templid, mis olid määratud jumala eluasemeks, on kõige kuulsam osa Kreeka arhitektuurist. Kuna jumal elas templis, ei peetud seal jumalateenistusi, vaid hoiti jumala kultusotstarbelist kuju. Kombetalitusi peeti templi ees altari juures. Ehitusmaterjalideks Kreeka templite juures oli algselt puit. Peagi asendati puit liiva- või lubjakiviga, mis muutis ehitised suurejoonelisemateks ning vastupidavamateks. Kivist templeid hakati ehitama 7. saj eKr. Ehitusmaterjalina kasutati ka marmorit, mis on Kreekas tavaline laialt levinud kivim.
Templid ehitati kivist alusele, mis on maapinnast 2-3 astme võrra kõrgemal. Hooned olid pikad ja põhiplaanilt ristkülikukujulised. Templi kõige iseloomulikum tunnus on ümber kogu hoone kulgev ühe- või kaherealine sammastik. Reegel nägi ette, et pikiküljel pidi sambaid olema kaks korda rohkem kui otsaseinas pluss veel üks. Sammaste peaeesmärk oli ehitist toestada. Kivide sidumiseks ei kasutatud mörti vaid metallist klambreid. Varastel kivitemplitel olid võrreldes klassikalise ajastuga jämedad sambad ja väga rasked kapiteelid. Sammastele toetuva talastiku ülemist kaunistatud osa nimetatakse friisiks. Templi madalale viilkatusele olid väga oskuslikult paigutatud skulptuurid.
Sammasterea taga asus päristempel — risttahuka kujuline kivist seintega ruum - naos, mille ainsaks avaks ja ka valgusallikaks oli uks. Naose puust lagi – kassettlagi, oli kaunistatud ruudukujuliste süvenditega — kassettidega. Naose hämaruses paiknesid jumalate kujud.
Kreeklased kasutasid ehitusel peamiselt kolme sambatüüpi:
1) dooria (kujunes välja arhailisel ajastul);
2) joonia (kujunes välja klassikalisel ajastul);
3) korintose (iseloomulik hellenistlikule perioodile).
Vastavalt sambatüüpidele on jaotatud ka ehitisi kolmeks stiiliks. Stiilide vahel tehakse vahet eelkõige sambakapiteelide erinevuse kaudu, kuid loomulikult kaasnes iga stiiliga veel terve rida hoopis olulisemaid, kuid vähem silmatorkavaid erinevusi.
Dooria sammas on Kreeka sammastest kõige massiivsem. Tal on ainult kapiteel (samba või piilari ülemine osa, mis kannab talastikku) ja tüves, baas puudub. Tüvesega toetub ta otse alusele. Sammast kaunistavad tüveses pikad püstloodsed vaod – kannelüürid, mida eraldavad üksteisest teravad servad. Joonia sammas on saledam ja kõrgem ning algab ümmarguse baasiga. Kapiteelile on antud voluutidega lõppeva rullispadjandi kuju. Friis on tervenisti kaetud reljeefkaunistustega. Korintose sammas erineb joonia omast peamiselt sambakapiteeli kujunduse poolest. Korintose stiilile on omane peekritaoline kapiteel, mis on kaetud taimemotiividega (akantuslehed, lilleõied). Eriti piduliku ilmega sammas. Korintose sammas on võrreldes joonia ja dooria sambaga saledam ja pikem. Kõrge kapiteel teeb samba veelgi pikemaks ja kergemaks.
Kreeka templid, mis olid määratud jumala eluasemeks, on kõige kuulsam osa Kreeka arhitektuurist. Kuna jumal elas templis, ei peetud seal jumalateenistusi, vaid hoiti jumala kultusotstarbelist kuju. Kombetalitusi peeti templi ees altari juures. Ehitusmaterjalideks Kreeka templite juures oli algselt puit. Peagi asendati puit liiva- või lubjakiviga, mis muutis ehitised suurejoonelisemateks ning vastupidavamateks. Kivist templeid hakati ehitama 7. saj eKr. Ehitusmaterjalina kasutati ka marmorit, mis on Kreekas tavaline laialt levinud kivim.
Templid ehitati kivist alusele, mis on maapinnast 2-3 astme võrra kõrgemal. Hooned olid pikad ja põhiplaanilt ristkülikukujulised. Templi kõige iseloomulikum tunnus on ümber kogu hoone kulgev ühe- või kaherealine sammastik. Reegel nägi ette, et pikiküljel pidi sambaid olema kaks korda rohkem kui otsaseinas pluss veel üks. Sammaste peaeesmärk oli ehitist toestada. Kivide sidumiseks ei kasutatud mörti vaid metallist klambreid. Varastel kivitemplitel olid võrreldes klassikalise ajastuga jämedad sambad ja väga rasked kapiteelid. Sammastele toetuva talastiku ülemist kaunistatud osa nimetatakse friisiks. Templi madalale viilkatusele olid väga oskuslikult paigutatud skulptuurid.
Sammasterea taga asus päristempel — risttahuka kujuline kivist seintega ruum - naos, mille ainsaks avaks ja ka valgusallikaks oli uks. Naose puust lagi – kassettlagi, oli kaunistatud ruudukujuliste süvenditega — kassettidega. Naose hämaruses paiknesid jumalate kujud.
Kreeklased kasutasid ehitusel peamiselt kolme sambatüüpi:
1) dooria (kujunes välja arhailisel ajastul);
2) joonia (kujunes välja klassikalisel ajastul);
3) korintose (iseloomulik hellenistlikule perioodile).
Vastavalt sambatüüpidele on jaotatud ka ehitisi kolmeks stiiliks. Stiilide vahel tehakse vahet eelkõige sambakapiteelide erinevuse kaudu, kuid loomulikult kaasnes iga stiiliga veel terve rida hoopis olulisemaid, kuid vähem silmatorkavaid erinevusi.
Dooria sammas on Kreeka sammastest kõige massiivsem. Tal on ainult kapiteel (samba või piilari ülemine osa, mis kannab talastikku) ja tüves, baas puudub. Tüvesega toetub ta otse alusele. Sammast kaunistavad tüveses pikad püstloodsed vaod – kannelüürid, mida eraldavad üksteisest teravad servad. Joonia sammas on saledam ja kõrgem ning algab ümmarguse baasiga. Kapiteelile on antud voluutidega lõppeva rullispadjandi kuju. Friis on tervenisti kaetud reljeefkaunistustega. Korintose sammas erineb joonia omast peamiselt sambakapiteeli kujunduse poolest. Korintose stiilile on omane peekritaoline kapiteel, mis on kaetud taimemotiividega (akantuslehed, lilleõied). Eriti piduliku ilmega sammas. Korintose sammas on võrreldes joonia ja dooria sambaga saledam ja pikem. Kõrge kapiteel teeb samba veelgi pikemaks ja kergemaks.
Pilt 1. Sammaste stiilid.
Dooria stiilis ehituskunsti tähtsamad teosed on Poseidoni tempel Poseidonias ja Zeusi tempel Olümpias.
Dooria stiilis ehituskunsti tähtsamad teosed on Poseidoni tempel Poseidonias ja Zeusi tempel Olümpias.
Pilt 2. Poseidoni tempel Poseidonias tänapäeval (Sirje Allik, erakogu).
Tuntuim pühapaik oli Ateenas kõrguv Akropol, kus asus mitu templit, hulgaliselt altareid, kujusid ja mälestustahvleid ning riigikassa. Akropolil asub dooria stiili täiuslikem teos Parthenoni tempel, milles seisis puidust, kullast ja elevandiluust Athena kuju, mille loojaks oli skulptor Pheidias.
Tuntuim pühapaik oli Ateenas kõrguv Akropol, kus asus mitu templit, hulgaliselt altareid, kujusid ja mälestustahvleid ning riigikassa. Akropolil asub dooria stiili täiuslikem teos Parthenoni tempel, milles seisis puidust, kullast ja elevandiluust Athena kuju, mille loojaks oli skulptor Pheidias.
Pilt 3. Akropolil oleva Parthenoni templi varemed tänapäeval (Sirje Allik, erakogu).
Vaata ringkäiku Akropolil tänapäeval:
Vaata ringkäiku Akropolil tänapäeval:
Hellenismi ajastu tuntuim ehitis on 3. saj alguses eKr rajatud Pharose tuletorn Aleksandrias, mis oli 110 m kõrge ning kreeklased kuulutasid ta maailmaimeks. Tuletorn oli ehitatud kolme kõrge platvormina ning tipus asus umbes 10 m kõrgune merejumal Poseidoni kuju. Tuletorn hävis 14. sajandil pKr toimunud maavärinas.
Pilt 1: http://goo.gl/AAJ11Z.
Pilt 2: Sirje Allik, erakogu.
Pilt 3: Sirje Allik, erakogu.
Video: www.youtube.com/watch?v=qC14v2XpX9Q
Vaata pildigaleriid, kõpsates pildil!