MÜTOLOOGIA JA RELIGIOON
Kreeklased jutustasid ja pärandasid põlvest põlve lugusid ammustest aegadest. Lugusid jumalatest ja muistsetest kangelastest nimetatakse müütideks (mytos kreekakeelne sõna tähenduses lugu). Jumalaid kujutati neis inimesesarnastena (antropomorfsetena). Kuna jumalaid oli palju, siis saame kreeka usundit käsitleda kui antropomorfset polüteismi.
Üldine iseloomustus
Vana-Kreeka religioonis puudus tsentraliseeritud kultus. Inimesed märkasid ja kogesid jumalikku ja püha peaaegu kõikjal igapäevaelus. Filosoofid selgitasid jumalate kohalolu ja tegevusega looduse korrapära ja toimimist. Jumaliku kõikjalolek viis selleni, et inimestel oli jumalatega usalduslik suhe. See oli kreeka religioossuse iseloomulik joon: jumalust ei kogetud kauge ja kättesaamatuna, vaid iga isikliku ja avaliku elu tähtsat silmapilku iseloomustas kontakt jumalatega. Jumalus oli maailmakorralduse loomulik koostisosa.
Kreeka religioon oli dogmadeta ja kirikuta. See ei rajanenud mingil „positiivsel“ ilmutusel, mis oleks saadetud otse jumaluselt inimestele, seetõttu ei tuntud prohvetitest alusepanijaid ega ka püha raamatut, mis oleks teoloogilise süsteemi aluseks. Inimese ja jumaluse suhte tähtsamaks osaks oli traditsiooniliste kultuste ja rituaalide järgimine. Seejuures pole kreeklastel kunagi olnud elukutseliste preestrite kasti, inimene oli reeglina puhas (patuta) ja seega oli tal vaba ligipääs preestriülesannetele. Pole olnud ka ühtset kirikut - erilist hierarhilist ning teistest ühiskondlikest institutsioonidest sõltumatut organisatsiooni. Sellega on seletatav sealse religiooni seotus mütoloogiliste pärimustega. Uskumustes ja legendides ei ole ühelgi jumalal olnud maailma ja inimeste loomises määravat rolli, üldlevinud veendumuse kohaselt on jumalad ja inimesed maailmas alati kõrvuti elanud.
Kreekakeelne sõna hieros – püha – seondub ilmselt indoeuroopa tüvega, mis märgib tugevust. Kreeklaste pühaduse koguemus tekkis tõenäoliselt üleloomulike jõudude kohalolu tajumisest. See võis olla seotud 1) salapäraste paikadega või 2) teatud olukordadega: müstiliste ning hirmuäratavate loodusnähtuste (välk, torm) või inimelu oluliste momentidega (sünd, surm).
Pühaduse kogemusega seostunud paigus, kus üleloomulikud jõud eelistasid ilmuda, pühenduti seal peituva väe kultusele. Ehitati templeid, kujunesid pühapaigad, sh kangelaste hauad (seotud Mükeene päritolu matusepaikadega, mida peeti perekonna või kogukonna heaolu tagatiseks).
Kreeklaste jaoks omas hieros ka laiemat tähendust. See hõlmas kõike, mis tulenes üleloomulikest jõududest ja eriti jumalate tahtest: looduse korraldus, aastaaegade ning päeva ja öö vaheldumine, saagid, aga ka ühiskondliku elu muutumatu korraldus, abielude, sündide, matuserituaalide ning surnute austamisega garanteeritud põlvkondade järjepidevus, poliitilise kogukonna ning võimustruktuuri kestvus.
Mõlemal juhul kogeti pühadust esmajoones jõuna või paljude jõududena, mis osalevad looduse ja inimelu protsessides. See inimmõistusega käitamatu osalus võis olla heasoovlik, aga ka häiriv, vägivaldne ja purustav. Nii püütigi üleloomulikke jõude lepitada ja neid heasoovlikuks muuta ning nende negatiivset mõju eemale tõrjuda.
Kreeklased jutustasid ja pärandasid põlvest põlve lugusid ammustest aegadest. Lugusid jumalatest ja muistsetest kangelastest nimetatakse müütideks (mytos kreekakeelne sõna tähenduses lugu). Jumalaid kujutati neis inimesesarnastena (antropomorfsetena). Kuna jumalaid oli palju, siis saame kreeka usundit käsitleda kui antropomorfset polüteismi.
Üldine iseloomustus
Vana-Kreeka religioonis puudus tsentraliseeritud kultus. Inimesed märkasid ja kogesid jumalikku ja püha peaaegu kõikjal igapäevaelus. Filosoofid selgitasid jumalate kohalolu ja tegevusega looduse korrapära ja toimimist. Jumaliku kõikjalolek viis selleni, et inimestel oli jumalatega usalduslik suhe. See oli kreeka religioossuse iseloomulik joon: jumalust ei kogetud kauge ja kättesaamatuna, vaid iga isikliku ja avaliku elu tähtsat silmapilku iseloomustas kontakt jumalatega. Jumalus oli maailmakorralduse loomulik koostisosa.
Kreeka religioon oli dogmadeta ja kirikuta. See ei rajanenud mingil „positiivsel“ ilmutusel, mis oleks saadetud otse jumaluselt inimestele, seetõttu ei tuntud prohvetitest alusepanijaid ega ka püha raamatut, mis oleks teoloogilise süsteemi aluseks. Inimese ja jumaluse suhte tähtsamaks osaks oli traditsiooniliste kultuste ja rituaalide järgimine. Seejuures pole kreeklastel kunagi olnud elukutseliste preestrite kasti, inimene oli reeglina puhas (patuta) ja seega oli tal vaba ligipääs preestriülesannetele. Pole olnud ka ühtset kirikut - erilist hierarhilist ning teistest ühiskondlikest institutsioonidest sõltumatut organisatsiooni. Sellega on seletatav sealse religiooni seotus mütoloogiliste pärimustega. Uskumustes ja legendides ei ole ühelgi jumalal olnud maailma ja inimeste loomises määravat rolli, üldlevinud veendumuse kohaselt on jumalad ja inimesed maailmas alati kõrvuti elanud.
Kreekakeelne sõna hieros – püha – seondub ilmselt indoeuroopa tüvega, mis märgib tugevust. Kreeklaste pühaduse koguemus tekkis tõenäoliselt üleloomulike jõudude kohalolu tajumisest. See võis olla seotud 1) salapäraste paikadega või 2) teatud olukordadega: müstiliste ning hirmuäratavate loodusnähtuste (välk, torm) või inimelu oluliste momentidega (sünd, surm).
Pühaduse kogemusega seostunud paigus, kus üleloomulikud jõud eelistasid ilmuda, pühenduti seal peituva väe kultusele. Ehitati templeid, kujunesid pühapaigad, sh kangelaste hauad (seotud Mükeene päritolu matusepaikadega, mida peeti perekonna või kogukonna heaolu tagatiseks).
Kreeklaste jaoks omas hieros ka laiemat tähendust. See hõlmas kõike, mis tulenes üleloomulikest jõududest ja eriti jumalate tahtest: looduse korraldus, aastaaegade ning päeva ja öö vaheldumine, saagid, aga ka ühiskondliku elu muutumatu korraldus, abielude, sündide, matuserituaalide ning surnute austamisega garanteeritud põlvkondade järjepidevus, poliitilise kogukonna ning võimustruktuuri kestvus.
Mõlemal juhul kogeti pühadust esmajoones jõuna või paljude jõududena, mis osalevad looduse ja inimelu protsessides. See inimmõistusega käitamatu osalus võis olla heasoovlik, aga ka häiriv, vägivaldne ja purustav. Nii püütigi üleloomulikke jõude lepitada ja neid heasoovlikuks muuta ning nende negatiivset mõju eemale tõrjuda.