TEATER
Vana-Kreeka teatri tekkeajaks peetakse VI sajandit eKr. Vana-Kreeka teater sai alguse viinamarjakasvatuse ja veinivalmistamise jumala Dionysose auks korraldatud pidulikest rongkäikudest, millest osavõtjad jutustasid poollauldes Dionysosega seotud sündmustest. Dionysose kaaslasi nimetati saatüriteks, nad rõivastusid kitsenahkadesse.
Selleks, et pealtvaatajatel oleks parem näha ja kuulda, mida esitatakse, hakkasid toimuma etendused mõne künka jalamil. Ateena linnriigis rajati teater akropoli veerele, kuhu väidetavalt mahtus ~17000 pealtvaatajat. Vana-Kreeka teatritest kuulsaim on Epidaurose teater. See ehitati 3. sajandil eKr.
Teater (theatron - kreeka keeles pealtvaatamise koht) oli ringikujulise põhiplaaniga. Pealtvaatajad istusid künka nõlvadel. Algul rajati puust, hiljem kivist astmetena laienevate kontsentriliste poolringidena tõusvad pingiread. Teatri keskmes asus ringikujuline näiteplats – orkestra, kus esines koor, kelle ülesanne oli lauldes ilmestada laval toimuvat. Orkestra taha püstitati algul puust, hiljem kivist lavakonstruktsioon – skeene, kus esinesid näitlejad.
Vana-Kreeka teatri tekkeajaks peetakse VI sajandit eKr. Vana-Kreeka teater sai alguse viinamarjakasvatuse ja veinivalmistamise jumala Dionysose auks korraldatud pidulikest rongkäikudest, millest osavõtjad jutustasid poollauldes Dionysosega seotud sündmustest. Dionysose kaaslasi nimetati saatüriteks, nad rõivastusid kitsenahkadesse.
Selleks, et pealtvaatajatel oleks parem näha ja kuulda, mida esitatakse, hakkasid toimuma etendused mõne künka jalamil. Ateena linnriigis rajati teater akropoli veerele, kuhu väidetavalt mahtus ~17000 pealtvaatajat. Vana-Kreeka teatritest kuulsaim on Epidaurose teater. See ehitati 3. sajandil eKr.
Teater (theatron - kreeka keeles pealtvaatamise koht) oli ringikujulise põhiplaaniga. Pealtvaatajad istusid künka nõlvadel. Algul rajati puust, hiljem kivist astmetena laienevate kontsentriliste poolringidena tõusvad pingiread. Teatri keskmes asus ringikujuline näiteplats – orkestra, kus esines koor, kelle ülesanne oli lauldes ilmestada laval toimuvat. Orkestra taha püstitati algul puust, hiljem kivist lavakonstruktsioon – skeene, kus esinesid näitlejad.
Foto 1. Epidaurose teater tänapäeval (Sirje Allik, erakogu).
Mängiti lageda taeva all. Eesriiet kreeka teatris ei olnud, nii et lava oli kogu mängu ajal lahti. Teatri sisseseade oli üsna lihtne, eesriideid ega valgusefekte ei olnud. Dekoratsioonid maaliti liikuvatele tahvlitele ning kasutati primitiivseid mehaanilisi seadmeid. Nendeks olid tõstuk, mille abil jumalad ilmusid taevasse, liikuv platvorm, mille abil demonstreeriti pealtvaatajate eest varjatud lossi siseruumi ja eriline masin piksemüra tegemiseks.
Näitlejaid oli 3, ainult mehed, kes vastavalt etenduse sisule maske vahetades mängisid vajadusel ka naiste osi. Jalas kanti erilisi paksu tallaga jalatseid – koturne. Teatrietendused toimusid aastas kahel kuni kolmel korral, kestes 3 päeva hommikust õhtuni. Teatrit kutsuti Kreekas täiskasvanute kooliks.
Näidendid jagunesid tragöödiateks ehk kurbmängudeks ning komöödiateks ehk lõbusateks näitemängudeks. Tragöödiad põhinesid enamasti tuntud mütoloogilistel süžeedel. Need püüdsid vastust leida küsimusele, kuidas peaksid surelikud mõistma jumalatest seatud maailmakorda. Tragöödiad ülistasid julgust, mehisust ja kodumaa-armastust, mõistsid hukka julmust, enesearmastust ja valelikkust. Enamasti olid need traagilise lõpuga.
Kuulsamad tragöödiakirjanikud on Aishylos ja Sophokles, kelle tuntumad teosed on vastavalt „Oresteia“ ja „Kuningas Oidipus“. Komöödiate aines saadi igapäevasest poliitilisest elust, sageli pilgati neis riigimehi. Nimekaim komöödiakirjanik on Aristophanes, tema tähelepanuväärsem näidend on „Linnud“.
Lisalugemiseks
Kuidas sündis teatrikunst? Kasulik link, mida külastada:
http://e-ope.khk.ee/ek/2012/antiikkirjandus/kuidas_sndis_teatrikunst.html .
Mängiti lageda taeva all. Eesriiet kreeka teatris ei olnud, nii et lava oli kogu mängu ajal lahti. Teatri sisseseade oli üsna lihtne, eesriideid ega valgusefekte ei olnud. Dekoratsioonid maaliti liikuvatele tahvlitele ning kasutati primitiivseid mehaanilisi seadmeid. Nendeks olid tõstuk, mille abil jumalad ilmusid taevasse, liikuv platvorm, mille abil demonstreeriti pealtvaatajate eest varjatud lossi siseruumi ja eriline masin piksemüra tegemiseks.
Näitlejaid oli 3, ainult mehed, kes vastavalt etenduse sisule maske vahetades mängisid vajadusel ka naiste osi. Jalas kanti erilisi paksu tallaga jalatseid – koturne. Teatrietendused toimusid aastas kahel kuni kolmel korral, kestes 3 päeva hommikust õhtuni. Teatrit kutsuti Kreekas täiskasvanute kooliks.
Näidendid jagunesid tragöödiateks ehk kurbmängudeks ning komöödiateks ehk lõbusateks näitemängudeks. Tragöödiad põhinesid enamasti tuntud mütoloogilistel süžeedel. Need püüdsid vastust leida küsimusele, kuidas peaksid surelikud mõistma jumalatest seatud maailmakorda. Tragöödiad ülistasid julgust, mehisust ja kodumaa-armastust, mõistsid hukka julmust, enesearmastust ja valelikkust. Enamasti olid need traagilise lõpuga.
Kuulsamad tragöödiakirjanikud on Aishylos ja Sophokles, kelle tuntumad teosed on vastavalt „Oresteia“ ja „Kuningas Oidipus“. Komöödiate aines saadi igapäevasest poliitilisest elust, sageli pilgati neis riigimehi. Nimekaim komöödiakirjanik on Aristophanes, tema tähelepanuväärsem näidend on „Linnud“.
Lisalugemiseks
Kuidas sündis teatrikunst? Kasulik link, mida külastada:
http://e-ope.khk.ee/ek/2012/antiikkirjandus/kuidas_sndis_teatrikunst.html .