SKULPTUUR JA VAASIMAAL
Skulptuur
Vana-Kreeka kõige iseloomulikumaks kunstiliigiks on peetud skulptuuri. Kujurite ainsaks aineks oli inimene ja just inimese kujutamise juures jõuti täislikkuseni. Me teame kuulsamaid kujusid roomlaste valmistatud koopiate põhjal. Materjalina kasutati peamiselt puud ja savi, kulda ja elevandiluud, pronksi ja marmorit. Eriti eelistati viimast kahte. Ka skulptuuris eristatakse kolme ajajärku.
Arhailisel ajajärgul, mis kestis 7.−5. saj eKr, on figuurid võrreldes hiljem loodutega veel algelised ja kohmakad. Kehade proportsioonid on ebaloomulikud ning kujude sirge ja tardunud olek räägib Egiptuse kunsti mõjudest. Tähtis on aga see, et kreeklased õppisid esimestena tegema tõeliselt vabalt seisvaid inimfiguure. Kreeka kujud seisavad jalgadel, mis on teineteisest lahutatud. Kõige enam olid levinud alasti noormeeste kujud ehk kuros`ed (see tähendab noormees) ja maani riietes naisefiguurid ehk kore`d (kreeka keeles tütarlaps). Kujud värviti hiljem kirevate toonidega.
Klassikaline ajajärk – 5. sajandi algul eKr, mil hakati kasutama krüselefantiintehnikat - puufiguuri osad, mis kujutasid rõivaid, kaeti kuldplekiga. Katmata kehaosad kaeti elevandiluuga. Inimkeha kujutamises mindi vabamaks. Leiutati ka nõjajala poos ehk kontrapost, s.t keha raskus on suunatud ühele jalale, teine jalg on vabaks jäetud.
Üks kuulsamaid liikumist kujutavaid figuure oli 5. saj eKr Myroni Kettaheitja. Suurimaks kunstikeskuseks sel ajal oli Ateena ja kuulsaimaks kunstnikuks Pheidias. Tema on teinud eelkõige Parthenoni skulptuurid. Tema töö on ka hiiglaslik 12 m kõrgune jumalanna Athena kuju Parthenoni templis. See oli kaetud kulla ja elevandiluuga. Sama tehnikat kasutas Pheidias Zeusi kuju valmistamisel Olümpias, mida peetakse üheks antiikaja seitsmest maailmaimeks. Teine kuulus kunstnik sellest ajajärgust on Polykleitos. Tema on teinud Odakandja.
Hellenismiajastul kujunes välja kaks uut suurt skulptuurikoolkonda, millest üks asus Rhodose saarel, teine Pergamoni riigis Väike-Aasia rannikul. Kujutati võitlevaid sõdalasi, haavatute piinu, kirglikke stseene. Rhodose koolkonna skulptorite suurteoseks oli 2. sajandil eKr Rhodose linna sadamasse rajatud tohutu pronkskuju – Rhodose koloss, mis oli 32−34 m kõrgune päikesejumal Heliose kuju. Teda kujutati poolalasti tõrvik käes sadamas seisvat. See kuju täitis ka tuletorni ülesannet, kuna tõrvik kuju käes põles (vt pildigaleriid). Kreeklased kuulutasid ka selle üheks maailmaimeks. 2. sajandi lõpul varises kuju kokku maavärinas.
Tuntud ja tänini on säilunud Rhodose koolkonna skulptorite hilisloomingu näide Laokooni skulptuurgrupp (u 1. sajand eKr). Sellel on kujutatud dramaatilist hetke Trooja preestri Laokooni ja tema poegade heitlusest meremadudega (vt. pildigaleriid).
Vaasimaal
Vaasimaalil oli kreeka maalikunstis eriline osa, sest muu maalikunst on kadunud igavikku. Kreeka vaasivormide valik on rikkalik, ilusaimaks peetakse kahesangalist veinisäilitusnõu amforat . Vaasid olid algselt kaunistatud geomeetrilise ornamendiga.
6. sajandi algul eKr levis mustafiguuriline vaas: vanemate vaaside punaseks põletatud pinnale kanti musta värviga inimeste ja loomade siluetid. Nende peale kraabiti nõelaga üksikasjad- need jäid näha peenikeste punaste joontena.
6. sajandi viimasest veerandist eKr levis punasefiguuriline vaas: figuurid jäeti punaseks ja vahed värviti mustaks. Siis oli hea punaseid figuure täiendada mustade pintslijoontega.
Vaasimaalidele pakkusid ainet Homerose eeposed, arvukad müüdid jumalatest ja kangelastest, samuti ka tolleaegsed peod ning spordivõistlused. Vaasimaalid mõjuvad selles mõttes huvitavalt, et sealt saab näha muistsete kreeklaste elu, nende välimust, rõivaid, tarbeesemeid, kombeid ning palju muud. Selles mõttes pakuvad nad enam kui skulptuurid.
Skulptuur
Vana-Kreeka kõige iseloomulikumaks kunstiliigiks on peetud skulptuuri. Kujurite ainsaks aineks oli inimene ja just inimese kujutamise juures jõuti täislikkuseni. Me teame kuulsamaid kujusid roomlaste valmistatud koopiate põhjal. Materjalina kasutati peamiselt puud ja savi, kulda ja elevandiluud, pronksi ja marmorit. Eriti eelistati viimast kahte. Ka skulptuuris eristatakse kolme ajajärku.
Arhailisel ajajärgul, mis kestis 7.−5. saj eKr, on figuurid võrreldes hiljem loodutega veel algelised ja kohmakad. Kehade proportsioonid on ebaloomulikud ning kujude sirge ja tardunud olek räägib Egiptuse kunsti mõjudest. Tähtis on aga see, et kreeklased õppisid esimestena tegema tõeliselt vabalt seisvaid inimfiguure. Kreeka kujud seisavad jalgadel, mis on teineteisest lahutatud. Kõige enam olid levinud alasti noormeeste kujud ehk kuros`ed (see tähendab noormees) ja maani riietes naisefiguurid ehk kore`d (kreeka keeles tütarlaps). Kujud värviti hiljem kirevate toonidega.
Klassikaline ajajärk – 5. sajandi algul eKr, mil hakati kasutama krüselefantiintehnikat - puufiguuri osad, mis kujutasid rõivaid, kaeti kuldplekiga. Katmata kehaosad kaeti elevandiluuga. Inimkeha kujutamises mindi vabamaks. Leiutati ka nõjajala poos ehk kontrapost, s.t keha raskus on suunatud ühele jalale, teine jalg on vabaks jäetud.
Üks kuulsamaid liikumist kujutavaid figuure oli 5. saj eKr Myroni Kettaheitja. Suurimaks kunstikeskuseks sel ajal oli Ateena ja kuulsaimaks kunstnikuks Pheidias. Tema on teinud eelkõige Parthenoni skulptuurid. Tema töö on ka hiiglaslik 12 m kõrgune jumalanna Athena kuju Parthenoni templis. See oli kaetud kulla ja elevandiluuga. Sama tehnikat kasutas Pheidias Zeusi kuju valmistamisel Olümpias, mida peetakse üheks antiikaja seitsmest maailmaimeks. Teine kuulus kunstnik sellest ajajärgust on Polykleitos. Tema on teinud Odakandja.
Hellenismiajastul kujunes välja kaks uut suurt skulptuurikoolkonda, millest üks asus Rhodose saarel, teine Pergamoni riigis Väike-Aasia rannikul. Kujutati võitlevaid sõdalasi, haavatute piinu, kirglikke stseene. Rhodose koolkonna skulptorite suurteoseks oli 2. sajandil eKr Rhodose linna sadamasse rajatud tohutu pronkskuju – Rhodose koloss, mis oli 32−34 m kõrgune päikesejumal Heliose kuju. Teda kujutati poolalasti tõrvik käes sadamas seisvat. See kuju täitis ka tuletorni ülesannet, kuna tõrvik kuju käes põles (vt pildigaleriid). Kreeklased kuulutasid ka selle üheks maailmaimeks. 2. sajandi lõpul varises kuju kokku maavärinas.
Tuntud ja tänini on säilunud Rhodose koolkonna skulptorite hilisloomingu näide Laokooni skulptuurgrupp (u 1. sajand eKr). Sellel on kujutatud dramaatilist hetke Trooja preestri Laokooni ja tema poegade heitlusest meremadudega (vt. pildigaleriid).
Vaasimaal
Vaasimaalil oli kreeka maalikunstis eriline osa, sest muu maalikunst on kadunud igavikku. Kreeka vaasivormide valik on rikkalik, ilusaimaks peetakse kahesangalist veinisäilitusnõu amforat . Vaasid olid algselt kaunistatud geomeetrilise ornamendiga.
6. sajandi algul eKr levis mustafiguuriline vaas: vanemate vaaside punaseks põletatud pinnale kanti musta värviga inimeste ja loomade siluetid. Nende peale kraabiti nõelaga üksikasjad- need jäid näha peenikeste punaste joontena.
6. sajandi viimasest veerandist eKr levis punasefiguuriline vaas: figuurid jäeti punaseks ja vahed värviti mustaks. Siis oli hea punaseid figuure täiendada mustade pintslijoontega.
Vaasimaalidele pakkusid ainet Homerose eeposed, arvukad müüdid jumalatest ja kangelastest, samuti ka tolleaegsed peod ning spordivõistlused. Vaasimaalid mõjuvad selles mõttes huvitavalt, et sealt saab näha muistsete kreeklaste elu, nende välimust, rõivaid, tarbeesemeid, kombeid ning palju muud. Selles mõttes pakuvad nad enam kui skulptuurid.
Pilt 1. Mustafiguuriline vaas.
Pilt 2. Punasefiguuriline vaas.
Pilt 1: http://goo.gl/NaiqmM.
Pilt 2: http://goo.gl/in2zVn.
Vaata pildigaleriid pildil klõpsates!
Pilt 1: http://goo.gl/NaiqmM.
Pilt 2: http://goo.gl/in2zVn.
Vaata pildigaleriid pildil klõpsates!