PÜHAMUD JA USUTALITUSED
Pühamud koosnesid templist ja selle juures olevast altarist.
Tempel varjas jumala kuju ja tähistas sellega jumala asupaika. Inimestele olid jumalad kasulikud ning nii püüti linnriikides püstitada templeid võimalikult paljudele jumalatele. Templites tegutsesid preestrid ja preestrinnad.
Pühamud koosnesid templist ja selle juures olevast altarist.
Tempel varjas jumala kuju ja tähistas sellega jumala asupaika. Inimestele olid jumalad kasulikud ning nii püüti linnriikides püstitada templeid võimalikult paljudele jumalatele. Templites tegutsesid preestrid ja preestrinnad.
Joonis 1. Kreeka templi põhiplaanid.
|
Pilt 1: Zeusi tempel Ateenas: http://goo.gl/wlM23T.
|
Igas linnriigis peeti aasta jooksul mitmeid usupidustusi. Neis võisid osaleda kõik elanikkonna kihid (isegi orjad). Pidustuse programmi keskne osa oli rongkäik, kus kanti jumala kuju ja liiguti traditsioonilist marsruuti mööda pühamu juurde. Seal järgnes ohvritalitus, mis viidi läbi altari ees, reeglina väljaspool templit. Ohvriteks olid peamised veised, lambad, sead. Ohvrilooma verel lasti voolata altarile, loom ise nüliti ja tükeldati ning tehti toiduks, mida söödi sealsamas. Pidustustel peeti ka võistlusi pillimängus, luule ettekandmises või spordis.
Kreeklased panid rõhku siinpoolsele elule, seetõttu nad ei loonud selget ettekujutust surmajärgsusest. Surma mõisteti kui meeldiva paratamatut lõppu, millele järgneb olesklemine sünges Hadese riigis. Surnud elasid seal rõõmutult, tahteta ja mäluta varjudena. Allilma võis pääseda maailma ümbritsevat Okeanose jõge mööda purjetades.
Ebamäärase surmajärgsuse pildi leevenduseks hakati korraldama müsteeriume. Need olid laiema üldsuse eest varjatud jumalateenistused, kus võisid osaleda vaid kindla pühitsusrituaali läbi teinud inimesed. Seal toimunut hoiti saladuses. Pühendatud isikud said müsteeriumidel oma austatud jumalaga eriti lähedaseks ja võisid loota pärast surma paremat saatust. Müsteeriumid olid võrdlemisi levinud, kuid puudutasid väikest osa kreeklastest. Hinge surematuse, taaskehastumise ja helge tuleviku kuulutused ei suutnud välja tõrjuda ettekujutust trööstitust Hadese riigist.
Kreeklased panid rõhku siinpoolsele elule, seetõttu nad ei loonud selget ettekujutust surmajärgsusest. Surma mõisteti kui meeldiva paratamatut lõppu, millele järgneb olesklemine sünges Hadese riigis. Surnud elasid seal rõõmutult, tahteta ja mäluta varjudena. Allilma võis pääseda maailma ümbritsevat Okeanose jõge mööda purjetades.
Ebamäärase surmajärgsuse pildi leevenduseks hakati korraldama müsteeriume. Need olid laiema üldsuse eest varjatud jumalateenistused, kus võisid osaleda vaid kindla pühitsusrituaali läbi teinud inimesed. Seal toimunut hoiti saladuses. Pühendatud isikud said müsteeriumidel oma austatud jumalaga eriti lähedaseks ja võisid loota pärast surma paremat saatust. Müsteeriumid olid võrdlemisi levinud, kuid puudutasid väikest osa kreeklastest. Hinge surematuse, taaskehastumise ja helge tuleviku kuulutused ei suutnud välja tõrjuda ettekujutust trööstitust Hadese riigist.